esmaspäev, 25. veebruar 2008

Paranoia olematuid pätte tabamas

Vahel ikka juhtun igasuguste kahtlaste tüüpidega maid jagama. Seekordne lugu siis sellest kuid ma ise omale pätid välja mõtlesin ja neile politsei kutsusin. Tagantjärgi päris tobenaljakas ja piinlik, aga no mis sa paranoiaga ikka ära teed.

Suhteliselt tavaline esmapäeva õhtu. Kell on nõks juba seitse läbi. Tulin koolist, jooksin kodust läbi, võtsin trenni asjad ning sõitsin vaikselt spordiklubi juurde.

Parkimiskohata otsides ja parklas tiirutades hakkas korraks silmanurka miski väike vilksatus. Sähviv valgusevihk ühest parklas teisteseas seisvast vanemast Volkswagen Golf III'st.

Parkisin ennast ära, korjasin trenniasjad autost kokku ja asutasin end sooja spordisaali poole. Kõndides suhteliselt juhuslikult mööda sellest samast korraks tähelepanu tõmmanud vanemast Volkswagen Golfist. Mingi tüüp on autos juhi istmel pool kägaril ja sahmib midagi käigukangi juures. Vahepeal kiiresti omale kas taskulambiga või telefoniga valgust näidates. Autol aknad juba natukene udused. Paranoial (minul) hakkas juba krimifilmi mõte jooksma, et no-nii. Mingi tüüp on end vanemasse autosse suutnud sisse muukida kuna tõenäoliselt:
a) vana Golfi lukke pole eriti keeruline puruks murda
b) teada on, et auto omanik on vähemalt tunniks trenni läinud
c) suure tõenäosusega on vanemal Golfil sisse ostetud makk, sest minuteada nii vanadel Golfidel veel sisseehitatud tehasemakke väga polnud ning suure tõenäosusega on auto praegune omanik miski edeva stereo sinna ise paigaldanud.

Läksin siis vaatasin millega to tüüp seal tegeleb. Närviliselt sobras midagi kindalaekas, otsis mingeid pabereid, sorteeris pastakaid, lappas CD plaate ja seda kõike hästi kiirelt ning rabistades. Paranoia tegi kohe pealiskaudse järelduse, et järelikult narkomaan. Rabeleb, sabistab pimedas autos ning proovib leida midagi väärtusliku mida endaga kaasa võtta. Kuna auto oli seest pime ja väljas oli pime, siis millegipärast tundus selline käitumine kahtlustäratav. Tegin selle vea, et eeldasin, et kui ta oleks auto omanik ja istuks juhi istmekohal nagu ta istus, siis suure tõenäosusega autovõtmete olemasolul iga autojuht keeraks süütevõtit vähemalt veerand pööret, et korraks salongivalgust saada, kui sa midagi kindalaekast otsid või keerad veel natukene võtit edasi ning paneks auto käima, et ventilaator töötaks, sooja puhuks ning aknad puhtaks teeks ja autos valgust oleks.

Kodanikujulgus lõi kella ja kiirelt tuli telefoni ekraanile 110. Rääkisin jutu ära, et üks natukene kahtlane sell sahmerdab pool kägaras pimedas autos ning millegipärast ta ei taha salongituld põlema panna, et kindlalaekast asju sorteerida. Ja juba päris mitu minutit. Politseitädi palus liini peal oodata ning kohe teada anda kui kahtlusalune isik kuhugipoole liikuma hakkab.

Paar minutit ja kaks sinivalget autot olid kohal. Läksid endiselt pimedas seisva pimeda auto juurde, koputasid aknale ning ajasid mõne sõna juttu. Kontrollisid dokumente ja tegid kindlaks, et kõik on OK.

Natukene piinlik lugu, aga Politseionu tuli ja ütles vähemalt julgustuseks, et väga õigesti käitusid.

Tänan küsimast. Õhtuti pimedas metsas joostes ma kolle pole veel näinud. Räägitakse, et hirmul on suured silmad. Ju mul on siis suur automakivarga hirm.

 

Seotud postitus: Teade kriminaalmentluse lõpetamise kohta. Ükskord juba varastati autost makk ära. Politseil oli nii kiire, et ei olnud aega kohalegi tulla. Ise pidi minema avaldust kirjutama. Kuu pärast saatsid teate, et bad luck.

Kommentaare ei ole: