Ükspäev juhtus selline lugu, et oli võimalik põgusalt natukene uue ja üliedeva Fiat 500'ga Tallinna tänavatel ringi vurada. 
Alljärgnevad on kõigest subjektiivsed märkmed ega pretendeeri kuidagimoodi autoarvustuseks. Autodest ei tea suurt midagi, aga tean esimest emotsiooni ja tunnet mis autosse istudes tekkisid.
Auto ise oli Fiat 500 Sport 1,2 liitrise mootori ning manuaal käigukastiga. Sport oli ta vaid niipalju, et juhil ja kõrvalistujal olid paremad istmed ning väliselt oli natukene bling-bling lisakulinaid juurde poogitud (tagumine spoiler, kroomlisad ustel, kroomitud sumbuti ots; värvitud põrkerauad;). Välimust ei hakka väga kommenteerima. Mulle ta meeldib. Maitse asi. 
Juhi seisukohalt on need Sport istmed tõesti head külgtuge pakkuvad. Tõenäoliselt ma ei ole just päris sihtgrupp sellele autole oma 195cm pikkusega, kuid võib öelda, et ega nüüd niiväga ebamugav seal istuda ka ei olnud. Juhi istme külgtugi jalgadele tundus isegi ehk natukene liialt järsk või olid need lihtsalt minu jalad mis ei tahtnud istme peale ära mahtuda, kuid sõidu ajal oli siiski tunda kuidas iste oli külgedelt mõnusalt vastu jalgu. Kuna uksepoolne istme külgtoe äär on justkui natukene madalam, et paremini uksest tulles istmesse istuda, siis sõidu ajal alguses oli tunne nagu parempoolne kõrgem külgtugi suunaks mind rohkem ukse poole istuma. 
Kui oled end korra istuma saanud, siis järgmine loogiline liigutus on käed roolile ning rool oli mõnus. Nahast, piisavalt jäme ning kõik enimkasutatavad raadiojuhtimise nupud mõnusalt pöialde all. Kella 10 ja 2 koha pealt on rool mugavamaks käesistumiseks natukene õrnalt jämedamaks tehtud. Mulle istus väga hästi. 
Nii ei tohi küll teha, aga kui sõita käed rooli kodaratel, siis rooli keskel Fiati logo ümber olev must plastik on mõnusast plastist mis tundub pöidla all päris mõnus.
End rooli taha ära mahutamiseks on võimalus reguleerida istmete kõrgust. Küll aga istme kõrguse reguleerimisel tegelikult tõsteti või langetati tagumikualuse istmeosa seljatoe poolset otsa. Pannes istme kõrguse niimoodi paika, et vähemalt rusikas mahuks pealae ja katuse vahele, siis sportlikele istmetele oli istumise osa ning seljatoe vahele tekkinud päris mitme cm kõrgune vahe. Piisav selleks, et sõidu ajal taskust välja pudenevad sendid saaksid istmelt maha joosta tagaistujate jalge ette. Lühema kasvuga inimestel tõenäoliselt seda muret ei ole. Rooli kõrgus oli samuti muudetab. Küll aga ainult üles-alla suunal, mitte edasi-tagasi. Või ma ei leidnud kangi edasi-tagasi liigutamiseks.
Lühikeste pükstega sõitma asudes mõtlesin kohe sukapükstega naisterahvaste peale. Ajendatuna millest? Eks ikka sellest, et ma tundsin kuidas miski plastik kraabib mu jalga. Ülevalolevalt pildilt võib näha, et rooli ning käigukangi vahele ei ole jäänud just ülemäära palju ruumi. Ega vast peagi olema, kuid tahes tahtmata kipub jalg toetuma vastu seda plastist keskkonsooli mis ümbritseb käigukangi. Võimalik, et see oli vaid selle üksiku eksemplari halb viimistlus, aga plastikust keskkonsooli erinevate detailide ühenduskohad ei olnud korralikult kohakuti ning olid teravate plastik äärtega. Küllaltki suure tõenäosusega sukapükstega naisterahvad suudaksid oma sukapüksid sinna keskkonsooli otsa "jooksma tõmmata". Pisiasi mis saab kiirelt korda tehtud, aga siiski pisiasi mis hakkas kohe alguses jalga kriipima.
Linnaautona on ta kindlasti suurepärane. Selleks ta ongi tehtud. Seega ei ole talle võimalik originaalis lisana tellida juurde käetuge kahe istme vahele. Lihtsalt sellist asja ei ole olemas. Isegi mitte automaat kastiga versioonile. Pikka maad sõites oleks vast abiks, aga tõenäoliselt linnas sõites oleks tast nii väikeses autos pigem tüli. Ma lihtsalt hakkasin vaatama kuidas oleks selle autoga pikemat maad sõita ja kuidas siis sinna ennast mugavalt ära mahutada. Õiged sõiduvõtted seda tõenäoliselt ei luba, kuid vasakut küünarnukki väga uksele ei taha toetada. Uksepolstri ülemine äär on tehtud kõvast ja karedast plastikust. Võimalik, et mingis teises varustusastmes on uksepolster juba pealt millegi mõnusamaga kaetud.
Niipalju kui linnas tiirutades midagi aru sai, siis sõiduomadused olid suurepärased. Kerge rool, hea manööverdada. Väga mõnus sõita. Ma võiks igapäevaselt sellisega küll tööle-poodi ja trenni vurada. Aind et automaat käigukastiga. Mitte, et manuaalil midagi viga oleks, aga 1.2 liitrine mootor tahab päris omajagu gaasipedaali vajutamist, et sujuvalt liigelda. Uus auto tahab ikka harjumist, aga vaikselt liiklusummikus ennast mõne meetri kaupa edasi liigutades pidevalt käiku sisse ja välja saagides sai alguses paar korda auto "köhima" ehk see oli märk sellest, et pöördeid peab ikka natukene kõrgemal hoidma, et autot natukene edasi liigutada.
Tõenäoliselt jällegi minu eripära aga korduvalt jäi mul sidurivajutamise varvas kuskile kinni. See kuskile oli tegelikult üks plastik äär mis ei ole võibolla suurema varba jaoks piisavalt kaugel siduri pedaalist. Sõltuvalt jalanõu kõrgusest ei taha see jalanõu lihtsalt liisavalt hästi siduri ja selle plastik ääre vastu ära mahtuda. Jalg mahub küll sinna pedaalile ära, aga kui jalga pedaalilt ära võtta, siis ikka tõstad ega natukene üles ja siis on paanika kui keegi kuskil seal all tossupaelasid sikutab vms. Matkasaapaga sõit läheks juba keeruliseks. Sellejaoks ongi maakatel suured dziibid, et kummikud pedaalidele ära mahuks.
Maanteele küll ei sattunud, aga niipalju kui oli võimalust proovida, siis suure tee peale rekkadest mööda sõitma küll ei tahaks sattuda. Kahekesi autos, ilma pagasita ja ega väga midagi kiita ei ole. Läheb edasi küll, aga võiks öelda, et võimetekohaselt. Vahetad käigu alla, vajutad gaasi põhja ja siis mõtled natukene kas tunned, et kiirendab või oleks pidanud ikka juba aegsasti möödasõiduks hoogu koguma hakkama.
Loodan, et tõenäoliselt oli see selle eksemplari eripära, et alla oli sattunud mitte just kõige õnnestunum rehvivalik ja rehvirõhk, kuid ratastest tulenev müra salongis oli uskumatult suurt. Audiosüsteemil oli küll võimalus helitugevust muuta vastavalt kiiruse kasvule, kuid see tegi üldist salongis valitsevat mürafooni veelgi hullemaks. Samast probleemist on internetis teisedki vastsed Fiat 500 omanikud kurtnud. Kindlasti annab seda probleemi leevendada parema rehvivaliku ja rõhuga, kuid otse tehase konfiguratsioonis saabunud auto kohta ei olnud see väga rõõmustav mürin salongis. Samas mootorimüra muu linnakära keskel polnud praktiliselt kuuldagi.
Uuele autole kohaselt oli salong muudest krõbinatest ja kolinatest praktiliselt vaba. Kõrva jäi vaid tagant pagasikate mis Tallinna kohati auklikel tänavatel natukene oma elu hakkas elama ja väikest "pagasikattehüppamisehäält" tegi. Aga ei midagi eriliselt häirivat. Pagasikatet ennastki polnud eriti olla. 
Pagasiruumiga on üldse see huvitav lugu, et lennujaama minnes peaks täitsa hakkama saama. Keskmine kohver mahub sisse ning kui on vaja kahekesi reisile minna, siis saab tagant pool tagumist istet alla lasta, et rohkem asju ära mahutada.
Küll aga ei märganud ma ühtegi tuld laes ega luugil mis võiks hämaramatel õhtutel pagasiruumi valgustada. See-eest sai aga pagasiluuki avada otse puldilt. Ei ole küll sellise funktsionaalsuse võimalusega autot varem omanud, aga kui seda nuppu seal puldil vajutada, siis võis kogemata pagasiluugi niimoodi lahti teha, et ise seda tähelegi ei pane, sest esmapilgul välisel vaatlusel ei saa arugi kas luuk on juba lahti tehtud või mitte. 
Rohkem harjumuse asi ja sõltub liiklussituatsioonist, kuid paar korda tekkis olukord kus ei näinud korralikult autost välja. Ettepoole ja sõidusuunas on vaade vägagi hea. Aga selle tagumise nurgaga on kuidagi veider lugu. Nimel on see tagumine aken selline hirmus pisike ning samas see tagumine "post?" on niivõrd lai, et tagumist nurka on kuidagi raske näha. Samas eeskujulik juht manööverdab autoga tagurpidi peeglite järgi. Pead keerates ja seljataha vaadates oli aga vaade kuidagi ahendatud. Sama asi tuli probleemiks kui sõita pool viltu peateele välja ning proovida siis vaadata ega paremalt kedagi ei tule. Kõrvalistuja pea jääb sõltuvalt seljatoe kaldenurgast siiski natukene küljepostist tahapoole ning varjab juhi jaoks enamuse sellest mida võiks paremale vaadates näha tagumisest aknast. 
Kahtlemata on tegemist väga laheda, toreda ja edeva väikeautoga. Väikeseid pisiasju oli seal veel küll ja küll mis jäid meelde ja mida oli tore avastada. Tehnikahuvilisele kindlasti Blu&Me bluetooth ja roolilt telefoni juhtimine. Kahjuks ei olnud aega seda seekord testida.
Fiat500 võiks võrrelda arvutimaailmast tuntud Apple iPodiga. Nii nagu on seda ajakirjanduses tegelikult juba varemgi tehtud (lk4).
Väike, edev, näeb hea välja, maksab palju ja ei tee oluliselt midagi rohkemat kui iga teine sama klassi oluliselt odavam väikeauto.
Viide: Tähelepanu! Fiat 500!
Viide: Kauaoodatud 500!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar