Joanna Saturna

Juhtusin juhtumisi nädalavahetusel purjetamise algteadmisi omandama. Rohkem küll learning by doing aga asi seegi. Terve pika päeva Lõuna Soome saarestikes ning otsapidi avamerel üht 34 meetrist purjekat kursil hoides.

From Joanna Saturna

Väga fun. Kuigi vist oluliselt väiksema purjekaga oleks vast isegi veel lõbusam. Suure laeva reaktsioonikiirus on parasjagu selline, et vahepeal jõuad juba korraks mõelda, et kas laev ikka sai antud käsu kätte, enne kui ta end märgatavalt liigutama asub.

From Joanna Saturna

Kuna ma ei ole varem väga purjetamisega kokku puutunud, siis merekaardid olid esmakordselt uurides tõsiselt huvitavad. Minu jaoks jällegi uskumatu kui head, detailsed ja abiks nad on. Ilma kaardita oleks vist ikka väga keeruline sõita.

Eks laeva päris kapten teadis päris kindlalt kust ja kuidas me sõidame, kuid selleks, et lastel huvitavam oleks, lasi mul ise vaadata ja uurida kus me oleme, kuhu ja kuidas läheme. Lõpp punkt ja sihtkoht oli teada kuhu päeva lõpuks jõudma pidi. Antagu vaid tuult, et hoogu oleks.

Väga huvitav oli kõigepealt kaardiga “tööd teha” ja siis binokliga meremärkidega õiget suunda taga ajada ning siis omakorda veel laeva soovitud kursil hoida. Kui kapten julgustavad küll kiitis, et saan suurepäraselt hakkama, siis endale tundus küll vahepeal, et pigem juhin laeva kui purjus autojuht. Lihtsalt alguses oli jahi tunnetamisega tiba probleeme. Keerad “rooli” paar tiiru, saamata aru mitu kraadi see kursil muudab. Kuna laev on suur, siis võtab reageerimine mõned hetked aega. Selle ajaga oled suutnud juba “üle keerata” ehk ühele poole liialt palju. Siis hakkad tagasi keerama. Jälle ei tea täpselt kui palju on vaja, et parasjagu saaks. Niimoodi proovides ja katsetades hakkas asi juba vaikselt tulema. Edasiliikumiseks andis hoogu ka seljatagant puhuv taganttuul.

Kuigi merekaart oli hea ja detailne, siis minu jaoks oli samuti väga huvitav pidevalt kontrollida kaardi ja reaalsete meremärkide paikapidavust. Koguaeg vaatasid kas kaardile märgitud poid ja toodrid on täpselt seal kus nad olema peaks.

From Joanna Saturna

Kaks omamoodi täiesti erinevat asja on sõit saarestikus ja avamerel. Kuna öösel olime saarestikus vaikses vees ööbimas, siis hommikul soodsa tuulega purjetama asudes tundusid esimesed paar tundi saarte vahel sõitu suhteliselt lihtsad. Põhitõed ja tunnetuse sai selgeks ja nagu väga keerulist midagi polegi. Julgesin arvamust avaldada, et niimoodi päevi sõites võiks isegi igav hakata. Teadjamad mehed laeval vaid muigasid selle peale ja palusid mul oodata kuni me saarestikust välja saame ja küll siis huvitavamaks hakkab minema.

From Joanna Saturna

Läkski. Mulle jällegi väga meeldis. Ma ei tea palju oli laine kõrgus, aga reaalsus oli enamvähem see, et laeva ots käis pidevalt ikka suhteliselt suure amplituudiga üles alla ning lained peksid vastu laeva kolaki ja kolaki. Juba ainuüksi “rooli taga” püsti seismine nõudis teatavad meisterlikust. Rääkimata sellest, et sellise loksumise pealt binokliga eesolevaid meremärke leida. Laeval oli kiirust ligi 7.7 sõlme. Algaja värk, aga kuna laeva nina niivõrd palju pidevalt liikus (justkui mitte ainult üles-alla) siis minu esialgne kogemus laeva nina kursil hoida ei kandnud hästi vilja.

From Joanna Saturna

Kuna enam oma silm enam hästi ei aidanud, siis sellise (minu jaoks suure) lainetuse juures tuli abiks GPS, mis näitas ekraanil laeva hetkelist kurssi kraadidena. Kuna kaardi pealt ma enamvähem teadsin kuhu me jõudma peame ja mis "nurga all” me liikuma peaksime, siis hädas hakkasin laeva tüürima moodsat tehnikat abiks võõtes. Alguses ei saanud muidugi häsit aru, et mida see HDG: 262’ ekraanil tähendab, aga kui nipile juba pihta said ja 360’ ringi pidevalt silmade ees endale ette kujutasid, siis sai juba aimu, et millisel kursil end hoidma peaks ning vastavalt sellele sai siis natukene tüüriga siia-sinna mängitud.

Kahju oli vaid sellest, et naaberrahvaste keeled päris suus pole. Kapten puhus ainult soomet ja madrus oli Hollandist. Merealasest terminoloogiast ei tea veel kahjuks suurt midagi, aga vähemalt meremärke kaardilt natukene lugeda ja merepealt vaadata peaks nüüd oskama. Purjetamine on väga lahe.

From Joanna Saturna

Ja kui laeva mast on 30 meetrit kõrge, siis purjed ei tule mitte üldse kergelt üles. See on ikka väga omajagu rabelemist, et neid üles ja alla saada.

Või suurema purjeka puhul on see huvitav lugu, et sellega ei saa päris igasse sadamasse suvaliselt sisse sõita. Selle jaoks on purjekal peal väikene kraana ning kummipaat, mis lastakse vette kui laev on sügavamas vees korralikult ankrusse saadud. Kummipaadiga on hea mugav vahepeal saare peal poes käia ja näiteks õhtusöögi materjale laevale tuua.