Kui tervet ei jõua, siis tee pool. Tegin poolmaratoni. 21,1km.
Emotsioonid on vastandlikud. Ei ole päris kindel kas tahaksin seda uuesti teha. Tegelikult kole ei olnud, aga midagi superlahedat ka mitte. Linnaasfaldil jooksmine pole eriti lõbus. Jahe oli, tuul oli ja mingi aja pärast hakkas põlvedel valus. Ma olen pehme metsapinnasega ikka liialt ära hellitatud. Peale 16km kõval asfaldil jooksmist hakkas juba vaikselt tunda andma, kuidas iga sammuga jalgu maha pannes käis põlvedest väikene valuaisting läbi.
Tempo pidas ühtlaselt praktiliselt lõpuni ilusasti sama. Midagi hullu iseenesest ei olnud. Jänesed lasin siiski käest ära ja seda oodatud olukorda ei tekkinud, et peale esimest 11km ringi hakkaksid teised selg ees vaikselt vastu tulema. Sama tempoga joostes olid suhteliselt samad inimesed pidevalt ümberringi ja mingit meeletut sagimist rajal ei toimunud.
Ilusasti jõudis lõpuni joosta aga samas sellist tunnet ka ei olnud, et teine 21,1km veel sama kergelt sinna otsa tuleks. Praegu veel ei kujuta hästi ette, kuidas põlved peaksid päris 42km jooksumaratonile vastu pidama.
Jooksu ajal olid pikad jooksupüksid jalas ja jalad ning põlved Capsicami lihaseid soojendava kreemiga sisse balsameeritud.
Nüüd 10 tundi peale fininšeerimist seda postitust kirjutades on küll põlevad nii kanged, et iga väikene liigutus paneb näolihased huvitavaid grimasse moodustama.
Viide: SEB Tallinna Sügisjooks 2008
2 kommentaari:
Jooksin 10km ja eelnevalt harjutasin samuti metsas. Vahe on tohutu.
Asfaldil jooksmine oli ikka paras shokk, peale 5km mõtlesin, et tsiisas, mis mul viga on ja 8km juures tundus lõpp aina kaugemale jäävat...
Ei kujutaks ettegi 21km jooksmist asfladil.
Õnneks liigesed tunda ei anna, lihtsalt lihasvalu :)
Jooksin 21 ja eriti ei kurda.
Siiski nõustun seisukohaga, et vastav koormus (jooks asfaldil) nõuab ka vastavad harjutamist. Mina olen suurema osa suvest rattaga sõitnud ja jooksutreening on nõrgaks jäänud. Võiks ju arvata, et muudkui sõida rattaga ja võhm tuleb, päris nii see siiski ei ole:)
Postita kommentaar