Paljajalu jooksmine

Internetis võib igasuguste usuhullude peale sattuda. Tegelikult olin sellest sektist varemgi kuulnud aga nüüd kuidagi tänu eelmise aasta puusavalule tahtsin sel aastal sama jama välitda ning pöörasin pilgu alternatiivmeditsiini radadele.

Teemaks jooksmine ja jooksutehnika. Jooksmine mul väga hästi välja ei tule. Sealt ka see huvi, et aru saada, kuidas paremini joostud saaks. Kuskil  mu sees elab mingi tehnikahuvilise geen, mis sunnib asju juppideks võtma ja aru saama, kuidas nad täpselt siin maailmas toimivad. Kuna tegelikult joosta meeldib ja ideeliselt on see väga lahe tegevus, siis see tehnikahuvilise geen sunnib uurima kõike seda, mis toimub kehaga jooksmise ajal. 

Üks huvipakkuv teema on jooksutehnika. Kuidas peaks olema keha ja kuidas peaks jala maha asetama. Üks usulahk ütleb, et jooksmine on nii naturaalne tegevus, et seda ei pea õppima. See tuleb kõigil loomulikult. Lapsed pidid olema kõige parem näide selles osas. 

Uskusin isegi, et samm tuleb loomulikult ja muutub jooksu ajal vastavalt sellele, kui väsinud sa parasjagu oled. Keha hoiab alati sellist rühti ja sammu, mis oleks parasjagu kõige ökonoomsem. 

Mingi hetk, kui ma käisin igasugu jalatüüpi määravaid "foot scan"e tegemas ning peale jooksusammu filmimist ja läbi aeglustuse vaatamist nägin ise, kuidas üle kanna joostes jalad üleproneerivad, siis muutus olek kuidagi kahtlaseks. 

Jalatsitootjad oleks justkui oma impeeriumid üles ehitanud rõhudes sellele, et üle kanna joostes  vastavalt jala tüübile nad oma jalatsipaariga aitavad sul jalga toetada ja seeläbi vigastusi vältida. Kui vigastust kardad, siis ostad uhked ketsid.

Ise mõtlesin selle muidugi välja, aga sügisene puusavalu võis olla tingitud sellest, et jooksin eelnevate ketsidega liialt kaua. Ketsid ei leevendanud enam piisavalt põrutust ning mingi hetk liialt palju põrutust jõudis läbi põlvede puusani. 

Tehnoloogiateadlikud metroseksuaalid kindlasti kuulnud brändi "Vibram FiveFingers". Siis kui Tallinnas oli mingi über küberkaitse ja küberkuritegevuse vastase võitlusee konverents, siis maailma kõige trendikamad "häkkerid" käisid linnas ringi, ülikond seljas ja FiveFingersid jalas. Vaatasin neid ja mõtlesin, et see on vast cool. 

FiveFingersite taga on üks ususekt või õigemini jooksufilosoofia. Nende usk on see, et inimene on loodud jooksma ning looduslikult me oleme loodud jooksma paljajalu. Lihtsalt jalatsitootjad on need õelad ettevõtjad, kes määrivad meile oma kaupa pähe, öeldes et nende ketsid vähendavad jooksmisest tekkivat põrutust ning neid peab ostma. FiveFingers usub, et paljajalu joostes me saame tegelikult ise põrutuse vältimisega väga edukalt hakkama. 

Allolev video sisuliselt räägib ära sama jutu, mida ma öelda tahan ja natukene uskuma olen jäänud.

Järgnev YouTube video on huvitav selle poolest, et proovib väita, et jalatsid, mida me kanname, määravad selle, millist jooksusammu me alateadlikult kasutame. Kui jooksjalt võtta ära ketsid, siis tema jooksusamm tänu sellele täielikult muutub. Muutub selliseks, mis looduslikult inimkehal aitab paremini põrutust vältida. Videos näidatakse aegluubis, kuidas jalatsiga ja ilma jalatsita jooksja jooksulindil jookseb. Väidetavalt jooksjale eelnevalt ei öeldud, et ta ise peaks kuidagi teadlikult oma jooksusammu korrigeerima. 

Usas on veel tekkinud lisaks FiveFingersitele veel üks jooksujalatsite tootja Newton, kes ajab sama rida. Väites, et üle kanna jooksmine ei ole kõige tervislikum tegevus. Nad on oma sõnumi levitamisega olnud usinad ning järgnevas klipis räägivad oma nägemusest, miks ja kuidas peaks jooksma nii, et iga sammuga kanda vastu maad ei põrutataks.

Tegelikult sellesse samasse usku on otsapidi hüpanud ka vast suurim ja tuntuim jalatsitooja Nike, kes ühe oma Free nimelise mudelisarjaga samuti propageerib naturaalset jooksmist.
Nike reklaamiagentuurile anti ülesanne teha tutvustav videoklipp ning tõenäoliselt anti kaasa sõnum, et Nike Free on jalats, mis laseb jalal naturaalselt  ja loomulikult liikuda. Agentuuri inimestel jällegi liikus mõte kohe nudismi poole. Loomulik looduslik värk.
Vaatasin veel mõned paljajalu jooksmise videod ära ning läksin proovisin ise, et kuidas see päriselt  toimib. Tegin esiti 40 minutit vaikset jooksu selliselt, et ei rulli sammu üle kanna vaid kasutasin pigem POSE metoodikat, kus keha ettepoole kallutades ollakse pidevas kukkumisest ning jalga toetatakse vaid korraks kergelt maha, et mitte pikali kukkuda. Toetamine on siis selline, kus toetad korraks päka keha alla, summutad lihaspingega põrutuse ning kiirelt tõstad jala uuesti jälle üles ning tänu ettepoole kaldus olevale kehaasendile kukud samamoodi kohe kiirelt järgmisele jalale.

Näiteks New Balance on üks jalatsitootjatest, kes on POSE sarnast jooksumeetodit oma reklaamklipis kasutanud. 
Alguses oligi natukene harjumatu see, et sammutihedus ja tempo tahab hirmus üles minna. Samas, kui keha püsitsemaks tõsta, siis on kuidagi veider jalga enda alla asetada ja tekib natukene nagu kohapeal "tippimise" tunne.

Tänaseks hommikuks olid siiski peale justkui eilset korraliku venistamist sääremarjad ikka väga valusad. Nad ei olnud tõenäoliselt sellise omamaoodi tehnikaga harjunud, kuigi jooksmise ajal ja vahetult peale trenni polnud häda midagi. Talla all tekkis vaid vill ja tõenäoliselt sellest, et pöida maha asetades liikus jalg tossu sees siiski natukene iga sammuga mööda talda edasi ja tekitas hõõrdumise.

Selleks, et täna jalad läbi valu natukenegi liikuma saada sörkisin vaikselt veel tunnikese. Vaheldumisi üle kanna ja siis jälle proovides ainult päka peal nagu eelneval päeval. Asics Gel Kayano'dega tundub hetkel veel see üle kanna jooksmine oluliselt mugavam ja mõnusam. Nende jalatsite filosoofia on jällegi vastupidine, väites, et nad on maailma parimad üle kanna jooksmise jalatsid.

Hetkel on veel natukene segased tunded selle paljajalu jooksutehnika osas. Tõenäoliselt peab seda veel vaikselt proovima ja harjutama, et sääremarjad harjuksid kanna ja liigeste asemel kogu seda keharaskust iga sammuga vastu võtma.