Äxzn jäxzõn, niipalju kukkuvaid jalgrattureid ei ole ma veel varem ihusilmaga rajal kohanud. Rakvere oli konkurentsitult siiamaani kõige külmema ilmaga sõidetud Elioni etapp sel aastal. Isegi eelmisest aastast ei mäleta nii külma ja märga ilma kui sel korral. Juba hommikul sadas, rajal sadas, koju sõites tuli suisa padukat.
Rada oli vist praktiliselt sama mis eelmisegi korral. Natukene erilisemaks tegi raja seekordne ilm, mis sisaldas endas märga vihma ja külma tuult. Piisavalt palju selleks, et kohati rada ohtlikult libedaks muuta ning piisavalt selleks, et sooja saamiseks kõvasti rabeleda. Varbaid ei saanudki sõidu ajal soojaks.
Kuna vihma sadas sõidu jooksul vahelduva eduga ja rada oli vast üks Elioni sarja tehnilisemaid, siis selliseid kukkumisi mis toimusid otse minu ees või seljataga sõitva ratturiga, nägin nii 4-5. Selliseid mis toimusid vast 15-30 meetrit eespool oli oma 10-15 kokku kogu 3 tunnise rajal veedetud aja jooksul. Huvitav on see kuidas otse sinu ees sõitva ratturi ülepeakaela lendamist on võimalik pärast mälus aegluubis uuesti läbi mõelda ja meenutada.
Kohalike mägede nimesid küll ei tea, kuid need olid tõsiselt head. Kes käisid, need teavad, aga see laskumine mis oli vahetult enne suusahüppe mäest üles ronimist oli eriti magus. Seal oli väidetavalt ikka tohutult kukkumisi. Mägi oli niivõrd järsk ja märg, et sinka vonka puude vahelt alla tulles ei saanud päris paljud keeruliste manöövritega hakkama. Eks kohalikud teadsid selle rajaosa ülimat keerukust ning sinna oli kogunenud hulgaliselt pealtvaatajaid ning abistajaid kes juhendasid rattureid kuidas antud laskumist võimalukult oskusklikult ja ohutult läbida. Seda on raske sõnadesse panna kuid seda kogeda oli ülimalt lahe.
Sellist rajaosa kus kitsas teerada jooksis mööda mäekülge oli samuti mõnusalt palju. Mõnusalt selles mõttes, et see tegi sõitmise kõvasti huvitavamaks. Mulla alt välja sõidetud vihmamärjad mäekalda peal olevad puujuurikad olid täpselt sellised, et kunagi ei tea millal võid neist üle sõites libastuda. Korduvalt tänasin oma suure mustriga kumme mille küljenublud päästsid kriitilises situatsioonis hullemast. Mitu korda läks libedas kurvis suure hoo pealt ratast alt, kuid mingil imekombel veel viimasel hetkel äärmised nublud haakisid pinnasesse ja juhtisid ratta läbi kurvi.
Rakvere rada on tuntud ka oma pealtvaatajatele korraldatud rajaosaga. Kui üldiselt kaovad maastikujalgratturid peale starti üle põldude metsa ja mägede vahele, siis Rakvere sõit algas kõigepealt paraadiga läbi linna. Linnapargis üle treppide ja sildade. Teatri eest üle kõige järsema Elioni sarjas läbitava "seina" meenutava lossivaremete valli lossivaremetesse ning siis tagasi läbi stardi nö. õige raja peale mis viis juba looduslikematele radadele. Kuna linnarada hõlmas endas suuremas osas siiski asfaltteid, siis vihmastest oludest tingituna said pealtvaatajad ikka kohutavalt palju ratturite libastumisi näha. Pealtvaatajad karjusid raja ääres võistlejatele järgemööda "Ettevaatust! Libe kurv!" ja ratturid tulid järjest muudkui lups ja lups ning panid kurvis külje maha.
Kahel korral läbisin seda libedat kurvi ning mõlemal korral nägin ja kuulsin nii enda ees kui vahetult tagant tulijaid asfaltiga kaetud kurvis kukkumas.
Tore oli. Koht numbri järgi jällegi parim Elioni sarjas mis see aasta välja sõidetud. Eelmine aasta samal rajal oli kohaks 445.
Kuupäev: 02.09.2007
Võistlus: 8. Rakvere Rattamaraton
Nimi: Oliver Ojamaa
Distants: 53 km
Aeg: 3:05:57.0
Koht: 433
Stardinumber: 646
Vanuseklass: M21
Koht vanuseklassis: 286
Enne ja peale võistlus nägin stardipaiga juures uut ja edevat mänguasja ringi edvistamas. Mul on kahtlus, et nad teevad seda meelega. Proovivad sihtgrupis huvi tekitada ja ennast paremini müüa. 
Ma ei oskaks kuidagi muudmoodi seda reklaamfoto tõlgendada.
Viide: Škoda Octavia Scout
